Need meie hulgast, kes jälgivad huviga tehnikamaailma, on kindlasti tähele pannud, et just viimase paari aasta jooksul on ilmunud palju “Masinõppimise” ja “neurovõrkude” põhjal ehitatud tehisintellektide või teisisõnu tehismõistuse süsteeme. Kõik tehisintellektide süsteemid, mis meie maailmas hetkel kasutusel on, nimetatakse “kitsasteks” tehisintellektideks. Kuna nad on väga osavad, aga oskavad tegutseda vaid ainult ühel väga konkreetsel alal, nagu näiteks Male või tõlkimine, nägude tundmine, autode juhtimine, tekstide ja piltide ära tundmine. Järjest rohkem ja rohkem intellektuaalseid töid, mida eelnevalt oskas teha ainult inimene, oskab nüüd teha kitsas tehismõistus.
Miks tehismõistus nüüd aktuaalne on?
Suurem osa kitsaid tehisintellekte töötavad neurovõrkude idee põhjal, see tööpõhimõte on võetud inimajust, kus meie ajud töötavad tänu ajurakkude (neuronite) võrgustikule, mis töötlevad informatsiooni. Väga laias laastus töötavad sarnaselt ka tehislikud neurovõrgustikud, omades mitmeid erinevaid punkte ja astmeid, mis kõik koos töötavad samm sammu haaval mingi eesmärgi nimel. Näiteks piltide äratundmisprogrammide võrgustikus, esimene tasand tehisneuroneid tunneb ära väga lihtsaid detaile nagu sirged jooned või kumerad jooned, teine tasand võib tunda ära värvi või tekstuuri ja nii edasi, kuni viimane tasand tunneb ära kogu pildi, eelneva informatsiooni kokku panemisel, see on koer või kass või inimnägu.
Tundub nagu suur hiljutine läbimurre? See sama tehnoloogia mida me kirjeldasime mõeldi esimesena välja üle 70 aasta tagasi Warren McCulloch ja Walter Pittsi poolt aastal 1943.
Tol ajal arvati, et see tehnoloogia on huvitav mänguasi aga ei vii kuhugi. Ainult väga hiljuti oleme me suutnud selliseid neurovõrke kasutada praktiliste aplikatsioonidena. Suuremad põhjused selleks on, et neurovõrgud vajavad väga võimsaid ja kiireid arvuteid ja samuti ka väga palju eelnevat infot mida neile sisse laadida, kaks asja mida aastal 1943 väga lihtne saavutada või leida ei olnud.
Alates nendest neljakümnendatest aastatest on arvutite võimsus kahekordistunud iga aasta või paari järel mis on alles hiljuti võimaldanud meil kasutada täielikus potensiaalis neurovõrgustikke.
Ja see tehisintellekti revolutsioon mida me hetkel näeme on suurelt osalt selle sama tehnoloogia kasutamine ja arendamine erinevates valdkondades kuna nüüd on meil õiged tööriistad, et nendega kasulikke asju maailmas teha.
Üle mäe saamine!
Tundub nagu filmi “Terminaator” sugune tulevik on ainult paari aasta kaugusel? Pole päris tõsi, nagu ennem mainitud siis kõik hetkel olemas olevad tehisintellektide süsteemid on kitsad, ehk väga head ainult ühel kindlal alal. Et saavutada tõelist tehisintellekti kui üldist või inimtasemel tehismõistus, on meil vaja vähemalt käputäis olulisi läbimurdeid. On vaja valmis mõelda kuidas kõiki neid kitsaid oskusi ühendada, on vaja süsteemi mis oskab õppida sarnaselt ja paremini kui inimesed (hetkelistel süsteemidel on vaja tuhandeid kui mitte rohkem näiteid, kuid inimestel on vaja vaid ühte või paari näidet, et õppida uut ülesannet) on vaja luua funktsionaalne mälu ja süsteem mis oskab plaane teha ja enda mälu kasutada. Ja samuti on vaja välja nuputada kuidas luua selline süsteem ilma, et sellega kaasneks negatiivseid tagajärgi, et tehisintellekt jälgiks ja mõistaks täpselt mis meie soovid on.
Suuremate plaanidega on see hetkel keeruline, kuna me isegi ei tea täpselt mida me tahaksime. Kõige selle kallal tehakse aga väga tõsist tööd. Viimaste aastate jooksul on investeerimine tehisintellekti ja inimeste arv kes töötavad tehisintellekti alal tõusnud eksponentsiaalselt. Keegi ei oska öelda täieliku kindlusega kuna me saavutame tõelise inimtasemel tehisintellekti, aga kindel on see, et kui midagi ei juhtu mis meie edusamme peataks siis on see ainult aja küsimus.